Teekond mineviku maailma otsimisel:

Kus maalikunstnik Gregor von Bochmann üles kasvas?

Google tõlge

GvBochmann (arvutiteadlane) sama päeva (13. augusti 1999) õhtul üles kirjutatud aruanne päevareisist Haapsalust lõunasse Lääne-Eestisse piirkonda, kus maalri isa elas 19. sajandi keskel. . Meie teejuhiks (ja sõbraks) oli Dr. Jüri Vain Tallinna Tehnikaülikoolist.

Täna käisime Dr. Vain piirkonda, kus mu vanavanaisa maalikunstnik Gregor v. Bochmann, kasvas üles. Ta sündis 1850. aastal Nehati mõisas (eesti keeles Nehatu). See mõis asub Vatla küla lähedal, mis asub Läänemere lähedal Lihulast lõuna pool Eesti lääneosas. Püüdsime leida ka mõnda hoonet ja muid jooni, mida maalikunstniku piltidel näha on.

Meil oli edu kuulsa Ridala kirikuga (siin on teavet eestikeelsena ja tagasi ), mida võib näha mitmel maalija pildil. Dr. Vain oli näinud turistide voldikus pilti Ridala kirikust, mille torn oli küljel, nagu pildil "Pühapäeva hommik Eestis kiriku ees". Nägime, et see oli sama kirik. Ümbritsevad puud lasevad neil vähem näha. (Oli ka küpseid murakaid, Murakate sugulane, pildil näidatud rajal). Kirikus oli naine, kellel oli müügil teavet, brošüüre ja raamatuid. Leidsime postkaardi koos vanema fotoga, millel kirik selgelt näha. See on kõige ilusam kirik, mida oleme seal maal näinud.

Enne seda olime peatunud Haapsalus linnuse kloostri varemete vaatamiseks. Ümberehitatud tornist avaneb hea vaade kohale ja Läänemerele. Öeldakse, et meremuda on kasulik artriidi ja sarnaste haiguste korral. Enne Esimest maailmasõda tulid siia Peterburi jõukad venelased (ka tsaar).

Kloostri varemed

Vaade kloostri müüridele (1) Vaade kloostri müüridele (2)

Teel Lihulasse Kirba küla ette nägime vana silla üle väikese jõe, mis ehitati vana tee jaoks ja mida nägime ka uuelt teesillalt. See on just renoveeritud. See on esimene Eesti raudbetoonkonstruktsioon, mis ehitati 20. sajandi alguses. Meile öeldi, et eelmine sild oli puidust. Ma arvan, et Bochmanni piltidel olevad sillad on enamasti lühemad ja kivist. Tagasiteel Tallinna nägime sellist silda rikkumas, aga kes teab, kus on maalitud piltide sillad?

Seejärel sõitsime Hanilalt asfalteerimata teel Nehatu suunas. Piirkond näib olevat väga vilets. Metsa on palju ja paljud maad tunduvad kesa. Aeg-ajalt võib näha ühe rajaga autoteed, mis viib tõenäoliselt kodutallu. Kodutalu näeb otse peateelt otse harva, pöörame Öeküla ja Öekülla Löo suunas. Varsti pärast seda näeme kodutalu ja peatume. Kodus pole kedagi. Ma teen mõned fotod. Seal on muide ka pinnastee, mis meenutab mulle mõnda maalija pilti. Peamise tee vastas on veel üks hoov, kus on kaunis kõrvalhoone. Meile öeldi, et see piirkond oli varem jõukam.

Tuleme tagasi ja sõidame Nehatu poole. Nehatu kaudu viiva raja nurgas on suur uhke maja. Dr. Vain leidis salajasest lisast inimese, kes teatas, et maja on kool. Umbes 500 meetri pärast jõudsime peagi teise suurema hoonekompleksi juurde. Kaks naist istuvad suure koleda maja ees; üks on kudumine või heegeldamine ning seal lamavad ka kaks pikka rihma külge seotud noort koera. Meile öeldakse, et see on "Land-Gut von Karuse" (doktor Vaini tõlgitud "mõis põlluharimiseks" eesti keelest inglise keelde; Karuse on koha ja selle piirkonna nimi). (See on ilmselt Nehatu mõis). Maja renoveeriti nõukogude ajal ja sai siis teise korruse (mida seal varem polnud). Maja taga on tallid, mida enam ei kasutata. Mõned traktorid on ka olemas. Teine koer on maja kõrval puude all puuris. Tänava teisel poolel on vasakul näha suurema maja varemet, mida tõenäoliselt kasutati loomade tallina, selle taga uuem kuur. Paremal (fotot pole) asub suur uus põllumajandushoone ja veidi paremal on midagi uut. Kas see varemet on maja, mis ilmub sageli maalikunstnik Bochmanni piltidel. Mõnikord on piltidel hästi näha viiki. Meile öeldi, et väike uus kuur (vasakul fotol "Vaade tallide varemetele")

Pärast meie küsimist sai üks naistest vanema mehe, kes teadis neist hoonetest rohkem. Näitasime talle väikseid pilte piltidest, kuid me ei tea, kui hästi ta neid ilma prillideta nägi. Pilt "Eesti talu" pani ta rääkima endisest sepikojast, mis asus veidi ida pool. Täna näete ainult endiste seinte jäänuseid, mis on integreeritud uude hoonesse. Ikka näete vanu aknaid ja sissepääsukaare, mis on nüüd müüriga kinni müüritud.

Teisel pool teed võib näha ühte neist kivimägedest, mida näete kõikjal Eestis. Sajandite jooksul on põllumehed suures osas vabastanud nende suurte kivide (kivirahnude) põllud, mis jäid siia jääaja liustike poolt, ja kogunud kive väikestele küngastele (vt fotot paremal ülal). Dr. Vain rääkis meile, et kui ta oli nõukogude ajal tudengina, siis kohustuslike koristustööde ajal pidi ta mõnikord selliseid kivipuhastusi tegema. Muide, ta ütles, et koristamist ei vihatud nii palju; nad andsid võimaluse teiste noortega kokku saada ja sageli õhtul korralikult pidutseda.

Siis sõitsime edasi, et leida "Karuse mõis", millest "Land-Gut" algselt sõltus. See asub Vatlas ja on ehitatud 18. sajandi lõpu losside stiilis. Sellel on suur eeskoda koos vagunite ja hobuste hoonetega ning laohooned. Teisel pool on park (täna ainult muru, mille taga on mets). Varem oli see sümmeetriline park, keskelt vaatega kilomeetri kaugusel asuvale tuuleveskile. Tänapäeva metsas võib endiselt leida lohke, mis varem olid vesikonnad; ühes basseinis oli väike saar; ümmargust vallikraavi näete ka täna.

Täna on see väike loss kool. Oli suvepuhkus. Leidsime maja ülakorruselt mehe, kes tegi remonti. Hiljem dr. Vain, et see oli ilmselt õpetaja. Ta oli väga sõbralik ja näitas meile palju, sealhulgas kahte vana plaaditud ahju, mis on endiselt üleval, ja tumedat võlviga ruumi, mis pidi olema magamistuba ja sisaldab 1847. aastast pärit võlvimaali, mis kujutab veealust maastikku. (Ma ei pidanud seda eriti graatsiliseks). Ta näitas meile ka parki ja külgmist aeda, mille eest nüüd õpilased hoolitsevad; Taustal näete vana seina, mis varem oli kasvuhoone tagasein. Ta näitas meile ka küngast, mille all oli veinikelder.

Enne kui me hoonesse läksime ja õpetaja leidsime, avastas Elise eesruumi servalt suure kivi ja lootis, et saame selle kinnistu kohta midagi sinna kirjutatud teada. Kuid kivitahvel meenutas Teises maailmasõjas langenuid. Viimase 150 aasta jooksul on juhtunud palju. Eesti rahvusteadvuse ärkamine, venestamiskatsed Esimese maailmasõja eelsetel aastakümnetel. Siis saabus esimene iseseisvus, mis asendati Nõukogude režiimiga pärast 1941. aastat (lühikese katkestusega Saksa okupatsiooni tõttu Teise maailmasõja ajal). Riik on taas umbes 8 aastat olnud iseseisev ja püüdleb paremate aegade poole. Tallinnas ja lähiümbruses nägime palju renoveerimistöid ja üritatakse üles ehitada uusi tööstusharusid. Kuid mulle on jäänud mulje, et need arengud lähevad mööda Nehatust ja kogu sellest piirkonnast. Inimesed on siin väga vaesed ja paljud kolivad linna.

Tagasiteel pildistasin Hanila kirikut ja selle kõrval asuvat maja, sealhulgas Karuse kirikut. Kömsi kirik on õigeusklik (vene keel). Siis tegin paar fotot liikuvast autost. Ka Lihulas on vähem elanikke kui varem; seal on mõned väga vanad varemed. Siis on mõned fotod taludest ja põldudest ning Koluvere mõisast, millest oli näha vaid selle torne.

Talu kaugelt

Talu kaugelt Kaugelt teine ​​talu

Koluvere mõisahoone

Vatla kooli direktor (Karuse mõisahoones) teab väidetavalt selle lossi ajaloost rohkem. Kahjuks polnud teda kodus. Ta on ka saksa keele õpetaja ning tema nimi ja aadress on: hr. Olavi Vainu, Vatla sjk, Läänemaa, Eesti, tel 372 47 79132.

Hiljem leidsin Hubertus Neuschäfferi raamatu "Paleed ja mõisad Eestis" (ISBN 38042-0624-7, Verlag Hubertus-Neuschäffer, Plön, 1993) Tallinna raamatupoest, kus Karuse häärber sai nimeks "Gut Wattel" (eesti keeles Vatla) on loetletud. Muu hulgas mainitakse, et mõis kuulus 1845–1919 parun Maydelli perekonnale (kuni see siis sundvõõrandati).